Lühijutt „Sõdur“

Jutu taust on selline: minu vend läks oktoobri alguses  kaitseväkke. See tähendas seda, et ma ei näe teda pikemat aega - sellega oli natuke raske harjuda. Sel hommikul, kui vanemad ta ära viisid, läksin mina  kooli selle asemel, et minna teda ära saatma(otsus, mida ma ikka veel kahetsen). Jutus räägin esimesest korrast, kui me teda vaatama läksime...

Ma sõidan tema juurde. Taevas on pilvine, autoaknad pisarais, raadio mängib … on sügisene pühapäev. Mõtlesin eile õhtul oma tunnetest, kui ma teda näen. Ta kannab rohelisi riideid, müts süsimust, nahast saapad ning tema on ikka minust pikem. Ta võib olla natukene muutunud, kuigi ainult poolteist nädalat on möödas tema lahkumisest.

Sõit on pikk ja midagi pole teha. Pole mõtet autos kaarte mängida, kui pole teist mängijat. Kui sa just oma sülearvuti kaasa ei vedanud selleks… Jõuame Jõhvi, mis tähendab üht – kusagil siin ta olema peaks. Süda hakkab aegamööda hüplema. Ma olen muidugi närvis, kuid kes ei oleks. Sõidame kesklinnast välja ning keerame vasakule. Veel paar minutit ja olemegi kohal. Siin on vaikne, ei ole midagi kuulda peale võõraste omavahelise sumina ja mööda sõitvate autode mootorite põrina. Ema saab külastajakaardi kolmele, kõigepealt pidi selleks ID-kaarti näitama. Me ootame tõkke taga, mis nagu alati, punane-valge. Keha külmast väriseb. No tõesti, siin on külm nagu talvel surnuaial. Mu silmad tahtsid juba märjaks minna tema peale mõeldes, ent lõpuks ta tuligi… Minu Vend.

Ma nägin oma silmaga, et ta mõtles sama, mis minagi: „Kui väga tahaks praegu kodus olla, terve perega.“ Silmanurkadest oli märg ning näol olid jooned. Need ütlesid mulle selgelt, et ta igatseb meid. „I feel ya, bro,“ ütlesin ma talle naljatades, kui ta mind kallistas. Meil mõlemal oli sel hetkel raske pisaratega võidelda. Me ei tahtnud selle peale mõelda, et me näeme üksteist Ainult hetkeks. Kahjuks me teisiti lihtsalt ei saanud. Ta vähemalt näitas meile ära, millises majas ta magab. Läksime ühte hoonesse, kus me ka koos perega maha istusime. Ta rääkis oma päevarutiinist siin – vanemad nii väga tahtsid teada, millal oleks targem talle sõnumeid saata. Telefonis rääkimiseks ei paista aega olevat, kuna öörahu on kell kümme ning äratus on kell kuus. Ma ei kujuta ette, kuidas ta sellega ära harjuks. Niipalju kui mina oma venda tunnen, siis tal on tavaks magada pärastlõunani. Seda eriti nädalavahetustel.

Ma aina vaatasin, kuidas vanemad ja venna suhtlevad ning olin enamusajast vait. Ma kartsin midagigi öelda, ilma venna peale mõtlemiseta. Ema korrutas ka tol päeval paar korda, et ma ei uluks avalikus kohas. Ausalt öeldes, mõnikord võib ema tunduda emotsioonitu. Ma lihtsalt ei teadnud muud, mille peale mõelda. Teda külastades ei ole sama tunne, mis siis, kui ta on kodus... 

Ega siis rohkem ei olegi. Tsau ☺🌈