Detsembri joy🎄

Heiiheei!!

Käivad jõulupühad ning aasta hakkab vaikselt lõpu sirgele jõudma. Nagu seekordse postituse pealkiri viitab, on see detsembrikuu olnud täis rõõmu, lõbu, nalja... ja mis iganes veel sinna listi kuulub. Alljärgnevalt toon teieni mõned joyful hetked sellest kuust.

Päkapikud vol.1

Päkapikud vol.2

Jõulutrall hakkas juba siis pihta, kui perekond otsis välja dekoratsioonid: jõulukardad, jõulutuled, Mütsid... Ühel proovipäeval oli meie muusikalikambal plaanis teha väike jõulutervituspilt igasugu Xmas aksessuaaridega. Meie pereliikmetel (mina, ema ja vend) oli aga päkapiku mütsi puudus, nii me läksimegi siis päev enne proovi mütsijahile. Lõpptulemus Success! Kui aga oli proovipäev, läks meie noortekamp jõulu seasonile üsna pööraselt üle 😁Tavalistest teatrinoortest said hoopis Santa's Little Helpers. Me küll otseselt Jõuluvanale appi ei läinud, aga tundub, et nendel mütsidel on salajane võlujõud ✨Nii kui müts peas, on kohe kõik fun-fun-fun! 😛 Ma tunnistan ausalt, iga nädal proovis on lõbu täis ja seepärast meeldibki teatri-/lavatagune maailm. Ükskõik, kas tantsusammud lähevad sassi või keegi teeb lihtsalt midagi naljakat, nothing but laughs ja kõik on rohkem kui hästi.
Kuna ma käin lisaks muusikaliteatrile ka WAF koolis, siis muidugi ei puudu ka väiksed kontserdid. 17. Detsembril esinesin traditsiooniks saanud (enda arvates vähemalt😉) soolokontserdil. Atmosfäär kontserdil oli kodusem kui tavaliselt, küünlavalgel kenas ruumis laulda, mida veel paluda. Kuna on jõulupühad, siis loomulikult laulsin üht ilusat lugu ühest klassikalisest jõulufilmist "How the Grinch stole Christmas?" Jõulumeelsel toonil õhtu jätkus, kui pärast kontserti käisin Vanalinnas jõuluturul. Kena on näha turul tulesid põlemas näha õhtupimedas ning eriti siis, kui lumi on maas. Kena vaatepilt 😇 Järgnevalt lingilt saate näha minu esinemisvideot:

https://www.youtube.com/watch?v=PYAG9RJ-72g

Ice photography ❄
20.12.2018

Kuna jõulud on aeg, mil teha perega midagi toredat koos, siis ma lõpuks võtsin vastu venna kutse minna kinno. Ta on üritanud varemgi mind veenda konkreetseid filme tulla vaatama, aga ma olen lihtsalt selline kõhkleja, kas viitsin või mitte, mõnikord mõni teinegi kipub selline olema, nii et loodan, et mind selle eest hukka ei mõisteta. Oli 21. detsembri õhtu ja seadsime sammud Viimsi Kinno, et näha filmi nimega "Bumblebee". Ma tunnistan, kui alguses treilerit nägin, ei olnud ma kindel, kuidas sel teosel minna võib. Pärast seanssi ma jäin mõtlema, et see film oli isegi parem kui ma kartsin. Nõnda ma lahkusin kinost hea tunde ja pisarajälgedega näol - peale selle ka suure popkorni karbiga, kuna vend ilmselt ei raatsinud või ei suutnud enda karpi tühjaks süüa.🍿 Kui keegi teist on juba näinud seda filmi, võite teada anda, kuidas teie filmiga rahule jäite.

Need olid siis mõned toredamad hetked selle kuu tegemistest. Olen õnnelik, et tänavused jõulud olid enamusjaolt valge lume seltsis ja loodan, et sama tuleb aastavahetuselgi. Seniks soovin teile häid jätkuvaid pühi ja head vana aasta lõppu. Näeme järgmisel aastal 😇🌈

What happened?

Hello everyone

So... It's been about 4 months since my last post on this blog. If any of you should ask where did I vanish... Well, there were couple times I wanted to write something/anything, but could not find the right words or just thought who in this Crazy world would take time out of their busy lives to read what I put up here. Aand here's what I've been up to.

Candle in the center 🕯
20.09.2018

So I decided to take a year-off after 12 years of waking up early, attending classes and trying to work my bottom off to avoid angry people or death(too much, I know😛)... When it was Fall, I took walks around Viimsi, even went back to my school. I really enjoyed the fact I can be outside and didn't have to worry about a need to rush anywhere. No need to think "Oh shoot, I'm late, where'd the time go". Of course, sometimes it is nice to be wanted, to perform at least. In October, I got together with Viimsi Kooliteater once again to sing and dance to Valgre's songs. After that gig, it's been silent. I still go to WAF school, always singing but... still, odd.

Mentioning WAF reminds me, here's a link to my performance in the beginning of November.
It's all coming back (cover) - https://www.youtube.com/watch?v=HVv-xNM5NSc

Since summer ended, I've been persuaded to do whatever things to keep me active and going. First of all, I went back to the very first theatre group I joined 8 years ago, Viimsi Muusikaliteater. Since it was going to be a special project for that theatre this year, they invited every single person who has ever taken part of their musicals, including myself. In the end, I said Yes and so far it's been fun in rehearsals. Not easy, but..still, fun. 😉

Sunset 13.10.2018

 A couple of weeks ago a friend made me a job offer. They were looking for a shop assistant into a store that I had never heard of before those couple weeks. Instead of admitting I did not want to go I decided to be a good friend (and daughter) and at least give it a chance. Yesterday was supposed to be me trying out, but about half an hour later I came to a conclusion this isn't for me, and left. I kept thinking about that for the rest of the day... I felt so horrible. I just felt like I betrayed that friend and wasted their time. But approaching to a stranger and talk to them(mostly what to suggest) - uhm, No. It was all too new for me. People encourage you to step outside of your comfort zone and... maybe I wanted to, but could not do it. Honestly, I understand that people want me to do all I can in this crazy world/life, but after yesterday I feel such a mental stress... nobody wants that. How can I just tell a family member to stop bugging me with this subject for 1 flipping year?! I am not ready to become and adult, at least not yet! I know, I'm a Horrible person.

If all of this feels too depressing to read, I apologize. However, after a long day of holding back and letting out tears, I just felt that I have to get it out of my system by writing. So hopefully someday I will type about something that is in a much lighter mood. Sending Love to you all and hoping for better days to come.

Bye for now 😇🌈

Minu lend

"Sa lenda" - 1.07.2018

Olen üks väike lind,
ei midagi muud.
Tervitan ma sind,
olgu taevas päike või kuu.

Lendu tõstavad mu tiivad,
käin üle maade ja mere.
Olen kõigi vastu siiras,
justkui oleksid nad mu pere.

Jõuan igale poole,
kuigi ei viibi laeva pardal.
Teie jaoks, kel soove,
võin peatuda mere kaldal.

Inimesi, neid vahel narrin,
kui ma just ei laula.
Vahel mängib linnukari,
kas tahab keegi metsa tulla?

Kuigi tuulel vahel omad soovid,
ma ei hakka talle vastu.
Seega ma tihti ei hooli,
kas liuglen pilvel või hõljun.

Pole tähtis, milline lind:
pääsuke või kajakas.
Loojangusse lennata mu kirg,
olgu ma kodune või võõras.

Mis on Elu?

Taevasse tõuseb päike

"Light staring at me" - 1.03.2018

ja algab päev.
Samamoodi algab uus osa
inimese elust.

Kui päike loojub,
saab läbi üks päev.
Samamoodi soovib iga isik
unne minna sääl.

Kui ma sündisin siia ilma,
universum sai uue tähe.
Samamoodi tulevad ellu
kõik, millest tärkab säde.

Kui ma kord ära suren,
mis minuga siit ilmast kaasa tuleb?
Samamoodi on kõik mures,
et mida keegi viimasena kuuleb.

Kui ma olen kord surnud,
kes mind enam meeles peab?
Samamoodi on korraga läinud
kõik, kes end teise ilma seab.

Elu läheb ainult edasi,
iga päev tuleb homme.
Samamoodi vaatan vahel tagasi
ja mõtlen, et see oli üsna tobe.

Mida ma hakkan koolist puudust tundma?

Tere kõigile!!

ja Häid jaanipühi teile! Juunikuu on möödunud ikka väga tormakal kiirusel. Üsnagi palju juhtus selle aasta juunikuu jooksul. Näiteks Harjumaa laulu- ja tantsupidu 2. juunil, kooliasjad, proovid jvm. Äsja paar päeva tagasi juhtus üks kõige suurem, kõige uskumatum intsident minu senises elus. Nimelt ma lõpetasin keskkooli!! 😮Muidu peaks seda ütlema suure rõõmu ja pauguga, aga no tõesti, mina olen üllatunud, et see tehtud sai. Pärast 12 aastat ühes ja ainulaadses Viimsi Keskkoolis tuupimist, naermist ja omas mullis konflikteerimist, on minu teekond seal koolis lõpule jõudnud. Kuigi osake minust on õnnelik, et enam ei pea tegelema asjadega, mis rahu kunagi ei toonud, on see kool andnud mulle nii palju, mida sealt igatsema hakkan. Ühes vestluses oma "nüüd endise" õpetajaga arutasime natuke mu blogist ja sellest, millest võiks järgmisena kirjutada. Tuli välja mõte kirja panna parimad mälestused erinevail aspektil. Siis hakkas Brainstorm. Enne, kui hakkan loeteluga peale, tänan idee eest oma õpetajat Matthijs Quaijtaal, kes on sipmly, the best(!).

Lennukaaslased - kuigi ma ei suhelnud paljude inimestega oma lennust (ilmselt suurimaks põhjuseks vähene või puudulik kokkupuude), oli õnneks ka neid, kellega sai kas igapäevaselt või soodsal võimalusel sõnavahetus tehtud. Paar inimest on olnud nende viimase 3 aasta jooksul selliseid, kellega võis juttu puhuda igal ajal igal pool (vähemalt nii palju kui leidus piisavalt jututeemasid). Ma arvan siiski, et meil on olnud üks kõige vahvamaid lende üldse ning et tehtud sai kõigi poolt nii palju. Olime need, kes alustasid uues koolimajas oma haridusteed ja seal me ka lõpetasime. Tihti sai nendega esinetud ja üritustel käidud. Kallid olete! 💗

Õpetajate päeva kontsert

Õpetajad - Ilma nendeta ma ei suudaks ette kujutada, kuidas ükski noor kooli läbitud saaks. Mis aga puutub Viimsi Kooli õpetajatesse, siis nemad on asendamatud. Igaüks neist on olnud omamoodi meeldejääv ja nende heatahtlikkus on üks kallis kingitus õpilastele. Mis on samuti niinii tore, on õpilase ja õpetaja vaheline side, kui kõlab lause: "ma õpetasin sinu vanemaid". Sellist vahvat sidet sain mina tunda keemia ja eesti keele tundides (teise puhul siis tegemist vanema vennaga). Kõige rohkem hakkan ma väga igatsema inglise keele õpetaja tunde, kus sai alati nalja, nii et pisaradki voolasid. 😂 Lisaks on ta aidanud tunniväliste asjaoludega ning temaga on alati hea rääkida. Muidugi ei saa mainimata jätta meie armsaid lennujuhatajaid, Tiia Põldmets ja Kätlin Puhmaste!! Nende heasüdamlikkus ja huumorimeeled on meile alati inspiratsiooniks olnud ja mina isiklikult tänan teid, et olite meile kui kaitseinglid nende 3 aasta jooksul!! 😇

Tiia

Kätlin

Matthijs

Armas Külli 💝

Viimsi Kooliteater🎭 - minule kui näitlemishuvilisele on see vägagi kalliks saanud. See algas eesmärgiga saada järgmisse klassi ja kasvas südamele lähemale. Muidugi võtan ma sealt kaasa need proovipäevad, kus tihti nalja sai ja ka "Valge tee kutse" etenduste õhtud, kus rahvast oli palju ja show melu ulatus taevani. Sellele kõigele aitas kaasa lavastaja ja kooli legend Külli Talmar, kelle optimism ja huumorimeel on teinud viimased paar aastat koolis nõnda, nagu oleksin elanud päris teatritükis. Tunnistan ausalt, et tund enne lõpuaktust tahtsin nutma hakata. Sest kes sellist armsat isikut ei tahaks endale sõbraks? 😂 Ma juba ootan temalt järgmist kutset uues muusikalis osalemiseks. "Palju õnne, kõike head!"

Kontserdid🎤 - nende pikkade aastate jooksul olen päris palju saanud esineda. Sai esinetud kooridega, eelmise klassiga, viimase lennuga, kooliteatriga ja ka bändidega. Olgu need siis jõulupeod, kevadkontserdid, aktused ... Mulle meeldisid kõige rohkem Õpetajate päeva kontsert, lõpuaktused endistele põhikooli ja gümnaasiumi klassidele ja ka 1. septembri avaaktused äsja lõppenud õppeaastal. Samuti jäävad mul igavesti meelde kõik esinemised meie lennu bändiga. Ütleksin, et meie lennus sai kokku vahva kamp andekaid ja heasüdamlikke noori. Kui millegiga välja paista, siis roni kasvõi hetkekski lavale! Kui on vaja esinejat, I volunteer! 😉

Mina ja 1. klassi inglike sõbrapäeval
2018

Lisan siia ka lingi meie lennu esinemisest lõpuaktusel: 

https://www.youtube.com/watch?v=RvKvm8CKaLk 

Peale ülaltoodud inimeste ja aspektide meeldisid mulle ka kooli ajal toimunud õppekäigud ning konkursid, millest sai osa võetud. Nende seast toon hea meelega välja kõnevõistluse 11. klassis, 10. klassis Käsmu laager ja ekskursioonid Eesti vabaõhumuuseumis ja Vanalinnas ning 12. klassis Filmimuuseumi külastus Maarjamäel. Veel sai käidud koolisisestel üritustel, näiteks luuleõhtul, gümnaasiumi ballidel jvm.

Olen igavesti tänulik sulle, Viimsi Kool, et olid mulle teiseks koduks 12 aastat sellest hetkest, kui esimest korda kooli läksin kuni hetkeni, mil sain kätte lõputunnistuse. Aitäh teile, kallis 35. lend, et olete olnud selline vahva perekond täis tahtejõudu ning armastavat sõprust. Aitäh kõigile teile, kellega ma sealsamas koolis tuttavaks sain. Ilma teieta ei oleks Viimsi Kool selline, milliseks ta praeguseks kujunenud on ning tänu teile saan ma seda kooli kõige positiivsemal meelel mäletada. Lõpetan kooli hümni viimaste sõnadega: "Su üle uhke olen, minu Viimsi Kool. Sind luban hinges kanda, mäletada."

Järgmise korrani!! 😇🌈

Hüplev Mai

Hei-hei kõigile!

Kuidas on käsi teil käinud? Loodan, et ikka hästi 😇 Kätte on jõudnud suvine juunikuu, suure tõenäosusega kuu, mida kõik on pikkisilmi oodanud. Kuid enne, kui läheme üheskoos suve hooaega üle, teen üsnagi väikese kokkuvõtte möödunud maikuust. Kindlasti selle pärast, et selle kohta pole ühtegi postitust/update'i olnud siin blogis.

 2018. aasta Mai möödus põhimõtteliselt kahel viisil: esinemiste ja eksamitega. Terve see kuu melu käis pretty-much üles-alla, kuna eksamite jaoks õppimine võib mõnikord inimese viia sellisesse stressi, et ajab hulluks. Nõnda mõtlesin mina, kui matemaatika eksamile keskendusin. Ausalt, seda ma uuesti ei tahaks KUNAGI teha! Lisaks inglise keele eksam. Ma poleks pidanud selle pärast närvis peaaegu üldsegi olema, aga kui need päevad kätte jõudsid, ma kartsin nii väga. Aga noh, nüüd ainult koolieksam veel ja siis sõrmed risti, kuida lõpptulemused kujunevad. Kui ma paar hinnet korda saan, siis ÄKKI juhtub ime, mis tooks õnneliku lõpu.

Nüüd edasi natuke helgemal toonil. 7.mail toimus selle õppeaasta viimane soolokontsert Wafis. Seekordseks teemaks olid eestikeelsed lood. Raskusi oli laulu leidmisega, aga lõpuks läksin Eurovisiooni lugude poole. Esinemine läks hästi arvestades sellega, kui väga ammu pole toeharjutusi teinud. Video eestikeelsest esitusest leiate sellelt lingilt:

https://youtu.be/pDNUAfK3UBA

Hooaeg Waf koolis sai vinge lõpu 29. mail, kui esinesime kõik Telliskivi loomelinnakus asuvas kohvikus nimega Kärbes. Esinesid kõik selle aastased grupid, aga olid ka mõningad solistid. Meie valisime oma grupilooks ühe klassiku - Bruno Marsi "Uptown Funk". Oli meeldiv kogemus esineda bändiga ja sama vahva oli kuulata teiste esitusi. Täitsa tasemel lauljad on kokku saanud minu arvates. 

Esinetud ei saanud aga ainult Wafis, vaid ka oma kodukandis Viimsis. 19. mail toimus Laidoneri muuseumis muuseumiöö "Öös on pidu". Esitasime Viimsi Kooliteatriga Raimond Valgre numbreid, mida tegime ka muusikalis "Valge tee kutse". Mul oli nii hea meel teha uuesti neid tantse-laule selle vahva kambaga ja õhtu oli niinii vahva. Kui oleks olnud jaksu ja jõudu, oleks isegi kauemaks tantsima jäänud. Samas peab tunnistama, et esinemise ajal juhtus paar apsakat. 😅 Kes mind instagramis jälgivad, need ilmselt teavad juba ühte.

Ringtantsud 😄

My mask

Praeguseks siis kõik. Veel viimased pingutused ja natukeseks ajaks puhkusele. Ma usun, et kui vaheajale lähen, siis otsin aega, et ikka blogimisega suvel tegeleda! Järgmise korrani seniks! 😇🌈

Why am I happy?

Hey you all!

This time I decided to write one post in English for a change. I've been so tight with my Estonian that it made me think about the first time I shared my blog. "Some posts will be in Estonian, some in English," that's what I wrote. But enough about that. In this post I decided to write down some things in my life that bring me the calmness I need. As we all know there are moments that sometimes make us feel at our lowest, so what we need are things that let the light in our souls during dark times. So, here are some things that make me feel happy at different times:

Me singing in a contest.
Taken: 2014

1) Music - In case some of you don't know, music plays a huge part in my life. I take music with me everywhere I go, no matter if I sing along or not. No matter how long or short walks I take to school or on the beach or even rides on the bus, what I need is my playlist coming from my headphones. Fact is I love to sing, and perform. When I am on a stage and music is on, it gives me the feeling as if "I'm home and safe". The only moment a person is at their greatest happiness is when they do something they love. To me these moments are when I am singing and acting on that stage.

And here's a link to a video of my last performance in Waf school:

https://www.youtube.com/watch?v=rMYZ60xaUuw 

3 chicas 😇
📷: Matthijs Quaijtaal

 2) Friends - This might even be kind of a cliche. Spending time with friends is probably a "must do" things when it comes to being young and free soul. But it can depend on a person him/herself. As I mostly feel like an introvert in a wide public, it gets me thinking "is there something wrong with me or is it the world?". However, when it's some very specific people I'm talking to, there's no need to hide from them. Sometimes it even has a therapeutic effect when you talk or laugh while having a conversation with someone. That is how I have felt when contacting a good friend who, in my honest opinion, every single person would want or even need as a friend. Good friends are willing to listen and give advice when necessary, and ask meaningful questions that can be very helpful. Good friends never leave other one in trouble!

Simply, he's an angel 😇

My favourite angel next to me. 2015💗

3) Meditation - Mediation is something I came across 3 years ago. It was a bit like this: before a show I walked towards a friend who was sitting on a bench or something like it. His eyes were closed and he had rather calm music coming from his headphones. I wondered what he was doing and so, he gave me one of the headphones and I sat next to him. I closed my eyes and listened to what came through. After that I felt a little more calm than I did before. Ever since then when I have the chance and time, I open up Youtube page and listen to some meditation videos, either with guidance voice or just with that calm music in the backround, during which I focus on my breathing. Talking from experience, meditating has helped me a lot and I suggest all of you should try it. In case you would like to know, I wrote this blog post while listening to meditation music in hopes I can concentrate better on ideas about what to write. I felt as if I was in another world where there was a sense of hope and that anything is possible. Try it and you won't regret it! 😉


4) Sunsets - Ah, the beauty of nature. And the beauty of the source of light we know as the Sun. Since I am not an early bird I have come to a thought that capturing the magic of sunlight is easier when it's about end their day. Many times when I have gone home from Waf school I like to watch it go down while enjoying the busride. However I have recently found sunsets more enjoyable when taking a walk on the beach or just on the way home. With every picture I have take of sunsets I have come to this idea of this beauty. As the sun goes, taking the light of the day with itself, so comes the gentle evening and gives us moon and stars to light up the night sky. Despite the fact that hands get really cold when capturing the sunset with my phone, it is always worth it! 😊

26.04.2018 sunset

26.04.2018 sunset

So, these are some of many things that bring me positivity when life gets tough. I decided to share them with you because when life really has a habit of going crazy, reminding yourself things that make you happy can assure you that there's nothing that we should be afraid of or  nothing bad is going to happen. Positivity lights the darkness in our souls. We'll see ya next time with a new post and new topics/events to talk about! Until then, be happy!! 😇🌈

Viimane nädal!

Tere ilusat kevadet! 😃

Üks möödunud töönädal oli olnud eriliseima tähendusega abituriendi elus. Nimelt olid mul tol nädalal viimased tunnid üldse. See aga ei tähenda, et sellega lõpeb kooliskäimine. Konsultatsioonides peab ikka ka käima. Ent ma ei hakka rääkima sellest, mis viimastes tundides tehtud sai. Selle asemel jagan oma muljeid sellel nädalal toimunust. 

Õhtujuht

Teisipäeval käisin ma luuleõhtul, mis toimus Viimsi Koolis. Ühe hea sõbra ideel otsustasin isegi oma loomingut jagada. Valisin esitamiseks luuled, mida olen teiega juba jaganud siinsamas blogis. Luuleõhtu oli väga vahva ja palju sai naerda. Lisaks oli meeldiv kuulda teiste poeetide loomingut, igaühel olid huvitavad teemad luuletustes välja toodud. Õhtu tegi veel meeldejäävamaks kena päikeseloojang, mida pidin juba kooli juures jäädvustama - kui Merivälja muulini jõudsin, oli päike juba läinud. Sellest hoolimata oli ümberringi õrn ja kena atmosfäär. 😇


Meie lennu poeedid:

Härrased 2018

13. ja Reede!! 13.aprill oli ametlikult Viimane koolipäev, mille alustas tutipidu, mis leidis aset kooli aulas. Enne, kui tegutsema hakkasime, jaotusime 3 võistkonnaks. Kuna otsustati jaotuda klasside järgi, ei olnud väga keeruline tiimid moodustada. Mängude jooksul leiti tulemuste järgi meie lennu James Bond, õige Eesti mees, loominguline luule meeskond (etteantud sõnadega: banaan, avokaado, Adidas) ja võimalikud tulevased arhitektid. Viimase puhul tuleks ära märkida, et söödavaid komme päris ehitisel rakendada oleks väga raske minu arvates. Hoolimata sellest, et seekord ei lubatud veega pritsimist nagu põhikoolis(viibisime kooli sees, õues oli väga jahe), olid need poolteist tundi siiski väga lõbusad.

Pildi autor: Tiia Põldmets

Tutipeole järgnes Lõpukell, kuhu oli seekord kutsutud kogu gümnaasium (kuna see aasta on kogu gümnaasiumi jaoks viimane selles Viimsi koolis). Meile esinesid 1.klasside noored, meie kooli maskotid, õpetajate ansambel ja ka meie, 35. Lennu bänd. Meie esinemise puhul oli huvitav just see, et algas lauluga, jätkus kõnega meie kaasabituriendi Grettel Vildmausi poolt ja lõpetas jällegi lauluga. Selle aktuse jooksul kõlas 1.klasside poolt nii palju tuttavaid laule, et ma peaaegu terve aeg laulsin kaasa. 😊 Minu arvates olid nad kõik nii tublid ja vahvalt esinesid. Pärast aktust läksime terve lennuga õue kooli ette, kus me istutasime oma lennu poolt mälestuseks puu.Mitu tundi hiljem saabus ametliku viimse koolipäeva magusaim sündmus: Abiturientide lõpuball. Balli teemaks oli "romantiline kevad" (või "kevadine romantika", kuidas kellelegi). No ma ütlen teile, et see ball oli nii vahva ja värvikas. Esinejaid oli palju ja erinevaid: duo tantsuansambel (kes on eelnevatel lõpuballidelgi esinenud), meie kooli meesõpetajad koos gümnaasiumi poistega (pilt kirjaga "Kevadised Romantikud"), rulluisutajad, meie endi õpetajad, esinejad/korraldajad 11. klassist ja lõpetuseks meie lennu bänd ise. Balli jooksul sai palju tantsitud ja juttu aetud, pilte tehtud, valiti parim tantsupaar (kes tundus "romantilisem" 😉) ja loomulikult ka balli kuningas ja kuninganna. Viimased esinemised ballil tegi meie lend: kõigepealt kõnelesid meie lennujuhatajad, siis esines 35. Lennu bänd ja viimasena kõneles kaasabiturient Eingard Tops. Ma tänan teid kõiki, kes viibisid sellel ballil ning tegid õhtu veel meeldejäävamaks. 😊

Avavalss

Kevadised Romantikud 😃

Tolle nädala kohta siis kõik. Ma ei unusta neid sündmusi eal. Ei suudaks uskudagi, et pärast kõiki sündmusi, mida oleme läbi elanud ja teinud, hakkab meie ühine värvirikas teekond lõpule jõudma. Ma küll veel ei tea, kuidas see minu jaoks lõpeb (on veel asju, mida vaja parandada, et lõpetada saaks), aga ma loodan, et saan selle loodetava rõõmu osaliseks koos Teiega, 35. lend ja õpetajad, kes mulle kalliks saanud. 🤞

Järgmise korrani!! 😇🌈

"Soojus"

3.04.2018 loojang

Ma sammun uksest välja,

õrna õhu värskust tunnen.

Sisenen inimeste karja,

oma mõtteid vaid kuulen.

Mu hing on rahul,

sest oled koos minuga.

Peole tulnud ka me varjud,

kuid tantsin vaid sinuga.

Meid hoiab hell soojus

nii halvas kui heas.

Mis sest, et päike loojus,

särab ta ikka meil peas.

Sõbrana seisad mu kõrval,

ümbert kinni veel hoiad.

Pisarad pühid näolt kurval,

Otsides seda miskit

mis voolavad kui lained laiad.

Kus iganes sa ka poleks,

tea, et tuleme su juurde.

Linnud, kitsed ja me ise oleks

nõus tantsima ümber puude.

Meid hoiab hell soojus

nii halvas kui heas.

Mis sest, et päike loojus,

särab ta ikka meil peas.

Kevad on saabunud ja ilmad lähevad aina soojemaks. Päevad pikenevad ja meil on rõõm hinges. Järgmise korrani, mil ilmub kas uus luuletus või hoopis kokkuvõtlik juttu ajamine! 😉

"Vaikus"

See hääletu hetk
oo, kui kallis.
Peas jookseb viimne retk
ruumis nii hallis.

Tummfilmi kui vaataks,
taustamusa nii tasa.
Elumõtet kui ootaks,
soovin stressist olla vaba.

Enda hingamist ma kuulan,
nii sisse ja välja.
Kergendab see elu koormat,
nagu kannaks vilja.

Pole vajadust "olla kiire",
pole vaja meile lärmi, kisa.
Pole vaja vaikusele piire,
ei pea hing olema visa.

Parem võta vahel paus,
kuula rahulikku muusikat.
Tahate, et oleksin aus?
Vaikuseski on müstikat.

Vaikus võib olla igav,
arvamus on teile.
Mulle vaikus on elav,
rahu toob ju meile.

Kevadpäike

27.03.2018 Loojang Meriväljal

Klassi teed sa kuumaks,

kõrbeme kui saunas.

Õues jääd aga külmaks,

värisen ma kehas.

Lootusi meil ette viskad,

et väljas nõnda soojem.

Järsku jäisus nägu peksab,

nii et raskem on mu koorem.

Millal küll tood neid õisi,

nii valgeid ja siniseid?

Kõlab peas ainult "Easy,

saad nad siis, kui leian neid."

Õhtul, kui veel loojud

korraks ühe nipsu lööd.

Peegeldavad vastu kujud,

Valgus tunneli lõpus

millega on kaunistatud ööd.

Hinge keedad kuumaks,

kõrben ma kui saunas.

Keha jätad külmaks,

kas tõesti nii peaks?

Nõnda sai läbi talv ja hakkas kevad. Peagi on läbi saamas see märtsikuu ja loodame, et järgmised nädalad saame nähe sama imelisi päikeseloojanguid nagu möödunud teisipäev (täpsustuseks pildi all olev kuupäev). Esimesed lilleõied tulgu julgelt! 😇🌸

Rõõmuderohke veebruar 😊

Heiheihei! :)

Kuidas on möödunud Teie veebruar? ... Enda poolt võin öelda klišeena, et elu on läinud väga töiselt ning väga väsitav. Aga noh, vähemalt on hakanud vaheaeg ja saab elupatareisid laadida. 😅Samas peab tõdema, et see veebruarikuu on olnud üks vingemaid ja rõõmu tekitavamaid kuid üldse. Ja selle põhjsteks toon ma välja järgnevad sõnad: Valge tee kutse, Raimond Valgre ja Külli Talmar (Kooliteatri lavastaja ja minu arvates meie kooli ikoon) 😊

"Kes ütleb jaa, kes ütleb ei"
Foto: Matthijs Quaijtaal

Eelmises postituses mainisin teile etenduse proove, kuid ma vist kunagi ei öelnud, mis etendusega on tegemist. Tegemist oli muusikaliga (või muusikaline elulugu) nimega "Valge tee kutse", mis rääkis Eesti ühest armastatuimast heliloojast, nimeks Raimond Valgre, tema elust ja loometeest. Projekt ei piirdunud ainult etendusega, vaid juhtus nii, et selle aasta gümnaasiumi ballil, teemaks Midnight in Paris, esinesid mõningate muusikalis olevate laulude solistid(mina kaasa arvatud). See oli minu jaoks vist esimene kord, kui sain esineda Muusikakooli orkestriga, nii et jäin igati balliga rahule. 

Pärast viimast etendust 💜

Õppetund: Kui kavatsed osaleda mingis projektis, alati mõtle selle peale, mida on vaja selle nimel ohverdada. Viimased läbimängud olid ikka nii vaevanõudvad, et ei olnud kindel, kas kunagi jälle head und saab. Pärast eelviimast läbimängu jõudsin nii hilja koju ja järgmine päev oli proovieksam. "Kuidas mõned inimesed ikka jaksavad?" - see on üks põnevamaid küsimusi tõepoolest. 😂 Kui sellele vastata, oleks see umbes nii: Tahe hästi esineda ilmselt.

Lõpptulemus oli NII ILUS!! Publiku tagasiside oli väga-väga positiivne ning eriti südant soojendav on seda kuulda sõpradelt ning lähedastelt. Lausa viimasel etendusel enne lõppkummardust hakkasin ma nutma.  See oli üks kõige suuremaid muusikaliprojekte, millest mul on olnud au saada osa. Kui oleks võimalik, siis teeksin seda KÕIKE uuesti selle sama kambaga. Minu sügav kummardus VIIMSI KOOLITEATRI PERELE!! 💗💗💗💗
Järgnevad pildid on jäädvustanud imeline Matthijs Quaijtaal:

Kaunis Lily

"Ei, jaa, ei, jaa - otsusta ometi!!"

Noored koos

Alice

Tubli ja eeskujulik sõber😇
(Foto minu tehtud)

Pärast kogu seda möllu toimub, nagu öeldakse, pingelangus. Oma pingelangus momenti kogesin Vaikuseminutite töötoas osaledes, mis toimus Arsenali keskuses. Juhul, kui keegi peaks kunagi küsima, kuidas ma nende harjutusteni tee leidsin, siis sai see võimalikuks väga hea sõbra kaudu. Ma tõepoolest olen neid harjutusi tehes tundnud, kui palju rahulikumaks enese olek on muutunud ning seetõttu soovitan isegi Vaikuseminuteid kõigile, eriti kiire elutempoga inimestele. Võtke oma päevas see üks hetk, et mõelda enda heaolule ning pöörata suurem tähelepanu elu kõige olulisemale tegevusele - Hingamisele.

Siinkohal praegu lõpetangi. Soovin Teile kõigile meeldejäävaid hetki elus ning olgu nad täis rõõmu ja naeru! Ps! Palju õnne meie kallile Eestile 100. juubeli puhul.
Järgmise korrani!! 🌈

Uus aasta 😃

Tere-tere uuel aastal! 😄

See postitus tuleb suure hilinemisega, vabandan juba ette ära. Möödas on esimene kuu 2018. aastal ning elu on läind meeletul kiirusel. Kool, etenduse proovid ja... nojah, ega väga muuga pole aega olnud tegeleda. Kõigepealt siis toon välja 3 pilti ilutulestikust möödunud aastavahetusel. 

Aasta algas aktiivselt. Korraks oli vaja tantsutrenni minna, kuna vennal polnud tantsupartnerit. Vennaga tantsimine ei laind nii halvasti kui kartsin. Enne kui vaheaeg läbi sai, pidin juba esimesel nädalavahetusel kooli minema etenduse proovi. Proovid toimusid igal nädalavahetusel, mis on minu jaoks normaalne.

19. jaanuaril käisime humanitaarsuunaga suuna aine raames Filmimuuseumis, mis asub Maarjamäel. Põhiline sisu muuseumil on minu arusaama järgi see, kuidas filmindus Eestis alguse sai ning palju ta on arenenud. Seal sai ise ka proovida rohelisel taustal filmis olla, ma ise ka proovisin. Lingi minu cameo'st leiate siin:

https://www.youtube.com/watch?v=ExbSnIgWphM

Ja siis mõned pildid ka:

Võttegrupp

Walkin' the red carpet

Green screen

     

Õppekaik oli kindla peale meeldejääv. Peale seda oli muidugi vaja kooli tagasi minna. 😄 

Peale seda sai natuke nautida lumist loodust. Kuna praegu on lumi üllatavalt kaua meie loodust kaunistanud, siis uhel koolipäeva hommikul pidin mitu korda pargis jalutades seisma, et seda ilu jäädvustada.

Video veebruarikuu hommikusest lumesajust:

Töölaud

https://drive.google.com/file/d/1xrhR3V7akEdsM_FNmI95TyAkEy6IC5uu/view?usp=sharing

Selleks postituseks on siis kõik. Kui aega leian, teen veebruari kuu algusest ka kiire kokkuvõtte. 

Et siis järgmise korrani!